Unenäod

Unenägudest on ilmumas raamat. Seniks panen siia aeg-ajalt mõne värskema loo. Uuem lugu on alati esimene, ei pea alati lõppu kerima.

Lendasin kolleegiga (Ivo) Itaaliasse messile. Täiesti tavaline reis – lennukiga (käsipagas) Milanosse, õhtul restoran-baar-hotell, hommikul messile. Peale 20 000+ sammu suurtes hallides uuesti baar-restoran-pubi-hotellibaar ja magama. Hommikul lennukile ja lõunaks kodus. Ilus plaan onju. Tegelikkuses nägi asja välja hoopis teisiti. Lennujaamast lahkusime käsipagasiga ja meile vastu saadetud auto viis meid kuhugi mägedesse, butiikhotelli. Maja nägi väga kena välja, osaliselt nõlva sisse ehitatud, uhke sissesõidutee ja imelise vaatega alla orule. Tuppa jõudes ootasid meid vooditel lebavad suured mustad kohvrid. Lukustasime ukse ja asusime tööle. Mõlemad kohvrid olid täiesti ilmetu välimusega, aga nende sisu – üks pilgeni täis tipptasemel elektroonikat jälitustegevuseks, kõnede pealt kuulamiseks, suundmikrofonid kõrvalhoonest vestluste pealt kuulamiseks jpms ning teine oli puhtalt foto/videotehnika päralt. Järgmine päev tõotas tulla igavalt üksluine, et tabada teiste meiesuguste vestluse sisu ja pildile püüda ka asjaosalised ise. Me teadsime ainult kohtumise kohta, aga mitte kellaaega ja kui palju neid võib kokku tulla. Kontrollisime töövahendid üle, pakkisime nad kohvritesse tagasi ja siirdusime hotelli baari. Tiramisu, konjak ja sigar. Ma olin üsna imestunud, et ma sigarit tõmban, aga ju siis olin oma rolli nii sisse elanud. Arutasime järgmise päevakava läbi ja kui klaasid tühjad, läksime tuppa tagasi. Tuled kustutatud, riidest lahti ja teki alla jõudes käis majast kerge vibratsioon läbi. Mõtlesin, et rong, samas kaardi pealt ei paistnud ühtegi raudteed läheduses olevat. Ei osanud midagi halba arvata ja jäin rahulikult magama – mõneks tunniks.
Ärkasin maja võbisemise peale, kerge vibratsioon, aga piisavalt häiriv. Milano maavärinad on sama sagedad nagu meil sügisvihmad, pidi see nüüd just minu reisi ajal juhtuma. Samas natuke põnev ka. Tõusin püsti ja piilusin kardina vahelt välja ja tõmbas kõhu alt õõnsaks – õues oli päris valge ja inimesed sagisid ringi. Avasin akna, et lasen värsket kevade hõngu tuppa, aga sealt tuli sahmakas suitsuhaisu.
“Vulkaan hakkas purskama või?”mõtlesin endamisi.
Kõõlusin aknast välja ja nii oligi, maja nurga tagant mägedest paistis valguskuma ja suur suitsupilv tõusis taevasse. Jäin mõtlema, kas ainus tee hotellini on veel läbitav või mitte. Ivo magas nagu karu. Lahkusin toast mõttega vaadata toimuvat mõnest teisest aknast. Koridori lõpus oli majast eenduv lugemisnurk, maast laeni akendega ja seal oli juba mitu inimest ees. Kiire kõnniga nendeni jõudes avanes jahmatav vaatepilt, mägi oli nagu üks suur lõke. Üks lausus, et nüüd siis hakkavad vulkaanid juba igas linnas purskama. Teine utsitas meid kiiresti piirkonnast lahkuma, kohekohe hakkab laava voolama ja keegi ei tea, millises suunas. Kiirustasin tuppa tagasi ja juba oli Ivo ka jalgel, ma olin akna lahti jätnud ja põlemise lõhn ajas ta üles.
“Mis toimub?” uuris Ivo.
“Usu või mitte, aga vulkaan hakkas purskama ja me peame kaduma siit kohe!”
“Vulkaan? Läksid üksi baari edasi jooma või?” tulistas Ivo edasi.
Sel hetkel käis korralik jõmakas ja ma mõtlesin, et nüüd on kõik. Mägi lendas pauguga laiali ja kohe mattume kivirahe alla. Pauk oli nii vali, et klaasid purunesid ja kõrvad lõi lukku.
“Asjad kokku ja minema,” ütlesime üksteisele peaaegu koos.
Kotid-kohvrid voodile ja inventuuri tegema, mida võtta ja mida jätta. Vali kuidas tahad, midagi ei ole võimalik maha jätta, missiooni läbi viimiseks võib meil kõike vaja minna.
“Ivo, me võtame kõik kaasa, pole valida,” laususin.
“Tõsilugu, võtame, aga äkki saame kohvrid maha jätta,” vastas Ivo.
Mõeldud-tehtud, tema toppis oma elektroonika suurde seljakotti ja mina kaamerad rihmadega üle õlgade. Lõpuks nägin välja nagu spordivõistluse fotograaf, ainult kaamerad ja peanupp kuhja otsas. Ivol ei olnud lihtsam, viimased 2 arvutit tõmbas püksirihmaga kokku ja võttis kaenla alla.
Suure kolinaga uksest välja pressides oli terve maja jooksvaid inimesi täis, kõik olid lahkumas. Õue jõudes nägime mäest alla voolavaid laavajõgesid, milledest kõige suurem liikus hotelli taha. Esimene mõte oli, et pääseme, aga siis keegi hõikas üle parkla, et tee on juba laava all ja peame kuhugi kõrgemale liikuma. Keset parklat oli ohutussaar, seal seisis üks vanem mees ja saare kõrval asfaldil istus tema naine hiiglasuure kohvri otsas. See tundus asjalikult kõrgem koht olevat, läksime ka sinna. Aitasin naise kohvri saarekesele ja jäime laava aeglast voolu vaatama. Hotellist väljuvad inimesed ei jõudnud kuidagi kauguele, nad hägustusid mu vaateväljas ja siis kadusid lihtsalt ära. Laava oli enda alla võtnud peasissekäigu trepi ja liikus meie suunas. Õnneks asus saar trepist pool meetrit kõrgemal, aga jäin mõtlema kui naeruväärne kogu see situatsioon on. Laavast ju kiirgab tohutut kuumust ja isegi kui see meist möödub, saab meist mõnus suitsuliha meie leidjatele. Vaatasin tuld purskavat mäge ja olin täiesti oma mõtetes kui Ivo tonksas ribide vahele:
“Vaata oma varbaid.”
Vaatasin alla ja… mu varbad olid äärekivi peal, pisut üle serva ka. Laava voolas varvaste alt läbi ja kohekohe lähevad kingad põlema. Ma ei tundnud mitte mingit kuumust. Siia-sinna vaadates selgus, et me olemegi neljakesi sellel saarel, ümber meie on laava ja pääsemise lootust pole. Sel momendil lahvatas hotell leekidesse, laava oli lahti jäänud ustest sisse valgunud ja puit võttis tuld. Leek oli nii ere ja pidin silmi kissitama. Silmi uuesti avades tuli reaalsus koju, tohutult ere päike paistis aknast tuppa ja kell näitas lõunat.
Oli alles kergendus sellisest surmast napilt pääsedes.
Lendasin kolleegiga (Ivo) Itaaliasse messile. Täiesti tavaline reis – lennukiga (käsipagas) Milanosse, õhtul restoran-baar-hotell, hommikul messile. Peale 20 000+ sammu suurtes hallides uuesti baar-restoran-pubi-hotellibaar ja magama. Hommikul lennukile ja lõunaks kodus. Ilus plaan onju. Tegelikkuses nägi asja välja hoopis teisiti. Lennujaamast lahkusime käsipagasiga ja meile vastu saadetud auto viis meid kuhugi mägedesse, butiikhotelli. Maja nägi väga kena välja, osaliselt nõlva sisse ehitatud, uhke sissesõidutee ja imelise vaatega alla orule. Tuppa jõudes ootasid meid vooditel lebavad suured mustad kohvrid. Lukustasime ukse ja asusime tööle. Mõlemad kohvrid olid täiesti ilmetu välimusega, aga nende sisu – üks pilgeni täis tipptasemel elektroonikat jälitustegevuseks, kõnede pealt kuulamiseks, suundmikrofonid kõrvalhoonest vestluste pealt kuulamiseks jpms ning teine oli puhtalt foto/videotehnika päralt. Järgmine päev tõotas tulla igavalt üksluine, et tabada teiste meiesuguste vestluse sisu ja pildile püüda ka asjaosalised ise. Me teadsime ainult kohtumise kohta, aga mitte kellaaega ja kui palju neid võib kokku tulla. Kontrollisime töövahendid üle, pakkisime nad kohvritesse tagasi ja siirdusime hotelli baari. Tiramisu, konjak ja sigar. Ma olin üsna imestunud, et ma sigarit tõmban, aga ju siis olin oma rolli nii sisse elanud. Arutasime järgmise päevakava läbi ja kui klaasid tühjad, läksime tuppa tagasi. Tuled kustutatud, riidest lahti ja teki alla jõudes käis majast kerge vibratsioon läbi. Mõtlesin, et rong, samas kaardi pealt ei paistnud ühtegi raudteed läheduses olevat. Ei osanud midagi halba arvata ja jäin rahulikult magama – mõneks tunniks.
Ärkasin maja võbisemise peale, kerge vibratsioon, aga piisavalt häiriv. Milano maavärinad on sama sagedad nagu meil sügisvihmad, pidi see nüüd just minu reisi ajal juhtuma. Samas natuke põnev ka. Tõusin püsti ja piilusin kardina vahelt välja ja tõmbas kõhu alt õõnsaks – õues oli päris valge ja inimesed sagisid ringi. Avasin akna, et lasen värsket kevade hõngu tuppa, aga sealt tuli sahmakas suitsuhaisu.
“Vulkaan hakkas purskama või?” mõtlesin endamisi.
Kõõlusin aknast välja ja nii oligi, maja nurga tagant mägedest paistis valguskuma ja suur suitsupilv tõusis taevasse. Jäin mõtlema, kas ainus tee hotellini on veel läbitav või mitte. Ivo magas nagu karu. Lahkusin toast mõttega vaadata toimuvat mõnest teisest aknast. Koridori lõpus oli majast eenduv lugemisnurk, maast laeni akendega ja seal oli juba mitu inimest ees. Kiire kõnniga nendeni jõudes avanes jahmatav vaatepilt, mägi oli nagu üks suur lõke. Üks lausus, et nüüd siis hakkavad vulkaanid juba igas linnas purskama. Teine utsitas meid kiiresti piirkonnast lahkuma, kohekohe hakkab laava voolama ja keegi ei tea, millises suunas. Kiirustasin tuppa tagasi ja juba oli Ivo ka jalgel, ma olin akna lahti jätnud ja põlemise lõhn ajas ta üles.
“Mis toimub?” uuris Ivo.
“Usu või mitte, aga vulkaan hakkas purskama ja me peame kaduma siit kohe!”
“Vulkaan? Läksid üksi baari edasi jooma või?” tulistas Ivo edasi.
Sel hetkel käis korralik jõmakas ja ma mõtlesin, et nüüd on kõik. Mägi lendas pauguga laiali ja kohe mattume kivirahe alla. Pauk oli nii vali, et klaasid purunesid ja kõrvad lõi lukku.
“Asjad kokku ja minema,” ütlesime üksteisele peaaegu koos.
Kotid-kohvrid voodile ja inventuuri tegema, mida võtta ja mida jätta. Vali kuidas tahad, midagi ei ole võimalik maha jätta, missiooni läbi viimiseks võib meil kõike vaja minna.
“Ivo, me võtame kõik kaasa, pole valida,” laususin.
“Tõsilugu, võtame, aga äkki saame kohvrid maha jätta,” vastas Ivo.
Mõeldud-tehtud, tema toppis oma elektroonika suurde seljakotti ja mina kaamerad rihmadega üle õlgade. Lõpuks nägin välja nagu spordivõistluse fotograaf, ainult kaamerad ja peanupp kuhja otsas. Ivol ei olnud lihtsam, viimased 2 arvutit tõmbas püksirihmaga kokku ja võttis kaenla alla.
Suure kolinaga uksest välja pressides oli terve maja jooksvaid inimesi täis, kõik olid lahkumas. Õue jõudes nägime mäest alla voolavaid laavajõgesid, milledest kõige suurem liikus hotelli taha. Esimene mõte oli, et pääseme, aga siis keegi hõikas üle parkla, et tee on juba laava all ja peame kuhugi kõrgemale liikuma. Keset parklat oli ohutussaar, seal seisis üks vanem mees ja saare kõrval asfaldil istus tema naine hiiglasuure kohvri otsas. See tundus asjalikult kõrgem koht olevat, läksime ka sinna. Aitasin naise kohvri saarekesele ja jäime laava aeglast voolu vaatama. Hotellist väljuvad inimesed ei jõudnud kuidagi kauguele, nad hägustusid mu vaateväljas ja siis kadusid lihtsalt ära. Laava oli enda alla võtnud peasissekäigu trepi ja liikus meie suunas. Õnneks asus saar trepist pool meetrit kõrgemal, aga jäin mõtlema kui naeruväärne kogu see situatsioon on. Laavast ju kiirgab tohutut kuumust ja isegi kui see meist möödub, saab meist mõnus suitsuliha meie leidjatele. Vaatasin tuld purskavat mäge ja olin täiesti oma mõtetes kui Ivo tonksas ribide vahele:
“Vaata oma varbaid.”
Vaatasin alla ja… mu varbad olid äärekivi peal, pisut üle serva ka. Laava voolas varvaste alt läbi ja kohekohe lähevad kingad põlema. Ma ei tundnud mitte mingit kuumust. Siia-sinna vaadates selgus, et me olemegi neljakesi sellel saarel, ümber meie on laava ja pääsemise lootust pole. Sel momendil lahvatas hotell leekidesse, laava oli lahti jäänud ustest sisse valgunud ja puit võttis tuld. Leek oli nii ere ja pidin silmi kissitama. Silmi uuesti avades tuli reaalsus koju, tohutult ere päike paistis aknast tuppa ja kell näitas lõunat.
Oli alles kergendus sellisest surmast napilt pääsedes.

Osalesin 2017 aasta suvel Vätternrundani rattapeol (300km ümber järve) ja sinna tahaks veel tagasi minna – paremat aega välja sõitma. Täiesti lampi keset talve keris unenäos ette selline lugu, kus ma olin samal sõidul, kuid formaat oli kuidagi teine. Nimelt keris lugu lahti sellisel momendil, kus naised sõitsid rulluiskudel 100 km pikkust otsa ja vahepunktis tuli uisud rataste vastu vahetada. Minu ees olev naine seisis lihtsalt püsti, käed puusas ja tema pahkluud toetusid horisontaalse toru vastu. Mina nägin seda pilti ülevalt alla vaadates.
Hakkasin uurima, et mille kuradiga mina sõidan ja selgus ehmatas kangeks – mu istumise all oli võrguplatsi kohtuniku pukk, 4 ratast all ja mootor küljes. Juhtimine käis puhtalt kallutamise teel, kiirendamiseks/pidurdamiseks oli ainult üks kang. Mul oli avanevast vaatepildist külm higi üle keha ja üritasin sõidule keskenduda, samas nautisin minu ees oleva tsiki head keha. Tunde hiljem jõudsime kontrollpunkti ja tornist alla ronides oli mul räigelt hea meel, et kõik terved ja üks etapp läbitud. Käisin kohvikust läbi ja liikusin oma ratta suunas, mille olevat kuller kohale toimetanud. Eemalt ratast märgates oli näha mingit kahtlast visuaali ja lähemale jõudes selgus, et raam on üsna pilbasteks. Minu carbon raamist oli saanud terasraam, keevitused siit-sealt lahti murdunud, üks toru kõver ja kõigele lisaks ulatuslikud värvikahjustused üle terve raami. Ma olin täiesti šokis ja vaatasin seda vanarauda päris mitu minutit enne kui korraldaja esindaja kohale kutsusin.
“Seda et, see peaks nagu minu ratas olema, aga tegemist on täiesti vale rattaga, lisaks on see sõiduks kõlbmatu, mida sellises olukorras teha?” tulistasin ühe jutiga välja.
Tšikk vaatas ratast põgusalt ja küsis: “Mis firma selle ratta kohale pidi tooma?”
“Minu teada oli see Matkakorraldaja OÜ,” vastasin.
Tšikk lappas oma tahvlis ringi ja vastus oli lühike: “Me fiksame selle ära, oota veits.”
Peale väikest pausi toodi mulle täiesti vinksvonks ratas, ainult, et see oli… täiesti roosat värvi. Vaatasin ratast, enda riietust – no ei klapi kokku. Siis hakkas koitma, võib-olla on midagi rohkem viltu läinud kui see katkine ratas. Ükskõik kuhu ma ka ei vaadanud, ma ei näinud mitte ühtegi teist meest, ainult naised. Hirm päris elus sõiduks kõlbmatu ratta osas muutus nii suureks, et uni läks ära ja tagasi enam ei tulnudki. Aitäh, rotsad.

[Päris elus oli salvkaevu kaevamine käsil]
Kaevasin kaevu ja olles 3m sügavusele jõudnud, hakkas vaikselt vett sisse nirisema. Majapoolsest nurgast – kaev oli majast ca 15m kaugusel. Paari päeva jooksul see nire suurenes, maja kõrvale maapinda vajus lohk sisse, veetase kaevus tõusis kiiremini kui pumbad jõudsid vett välja pumbata. Ühel hetkel hakkas kaev üle ajama ja maja seina tekkis pragu. Minust paar majapidamist eemal peeti uhket pulmapidu ja mina samal ajal vaatasin, kuidas veevool üha kiireneb ja maapinnas lohk suureneb. Mõra majas laienes veelgi ja mul tekkis tõsine hirm. Lohust hakkas ka vett välja ajama, üsna pea sai sellest kiire vooluga kraav, mõra oli juba nii lai, et nägin õuest tuppa. Lippasin pulmaliste juurde ja mul ei olnud neile enam midagi selgitada, nad nägid ise, mis toimub ja pakkisid oma peomelu kokku. Oma maja juurde tagasi ma ei jõudnudki. Väikesest kraavist sai ühtäkki vahutav jõgi, haarates kaasa suuri tükke maapinnas. Maja üks pool varises vette ja üsna pea ka kõik ülejäänud. Kõik kihutas allavoolu minema ja nii kummaline kui see ka pole, ülejärgmisel krundil oli kõik jälle ilus. Vesi koos kõigega sumbus kuhugi kahte krunti jagava heki ja muude ilutaimede vahele ära koos mu majaga. Lihtsalt minu maja asemel oli mäslev vesi, mis kõik endaga kaasa viis ja minu krundil oli heal juhul veel mõni ruutmeeter murukamakat järel. Kõik muu – jäädavalt läinud teadmata kuhu.
[Paar nädalat hiljem oli kaev valmis. Soovisin teha 10m sügava kaevu, aga 5,5m peal oli tootlikkus selline, et 4 tunniga jooksis kaev vett täis kuni maapinnani välja. Nii jäigi ja loodetavasti on põuase suvega ka vesi olemas.]