Päkapikk Nisse kadunud pintsel

Päkapikk Nisse oli tuntud kogu päkapikumaal kui kõige osavam kingipakkide kaunistaja. Tema töölaud oli alati täis värvitopse, paelu, tähekesi ja igasuguseid sädelevaid vidinaid. Kõige tähtsam tööriist oli üks kuldse varrega pintsel, mille otsas helkis väike tähekujuline kristall. See pintsel polnud tavaline, sellega sai uskumatult kiiresti peeneid mustreid joonistada. Mustrid helendasid pimedas nagu virmalised Karjala talves. Nisse kuldne pintsel aitas samuti kirjutada salajasi sõnumeid, mida nägi ainult kingituse saaja. Mõnikord võis kingipakk õrnalt heliseda kui seda puudutati.

Nisse hoidis oma pintslit nagu silmatera. Ta pani selle igal õhtul pehmele sametpadjale, millele oli tikitud kiri: sära tuleb südamest. Sametist padja koos pinstliga tõstis ta puidust karpi, sulges kaane ja laotas tikitud liniku üle karbi. Nii oli tema kõige kallim töövahend maailma parimat puhkust nautimas. Aga ühel hommikul, täpselt 1. detsembril, ärkas ta tavapärasest varem üles ja tundis kohe, et midagi on valesti. Toas olid kõik asjad omal kohal, aga linik puidust karbi peal oli teistmoodi kui õhtul. Nisse voltis liniku kokku, pani selle karbi kõrvale lauale ning avas karbi. Pintsel oli kadunud!

„Ei, ei, ei… see ei saa olla tõsi!“ pomises Nisse, tuuseldades läbi oma töölauda, vaatas piparkoogikarpi, kontrollis isegi oma susside seest. Ta oli mitu korda karpi ja sametpatja igas suunas kallutanud ja raputanud, aga kuldset pintslit polnud. Ta jooksis naabrist päkapikk Nöpsi juurde. Nöps oli tuntud kui väga tark ja päkapikumaa parim leiutaja.
„Kas sa nägid mu pintslit?“ küsis Nisse hingeldades.
Nöps raputas pead. „Ei, aga kui see on kadunud, siis võib-olla ta pole kadunud… võib-olla ta on teel.“
„Teel?“ kordas Nisse.
„Jah. Mõned asjad peavad rändama, et leida oma tõeline koht.“
Nisse ei saanud sellest aru, aga ta otsustas otsima minna. Ta pani selga oma punase mantli, haaras igaks juhuks laterna ja asus teele. Metsavahel jalutades mõtles, et mismoodi pintsel läks rändama. Pintslid ju ei seikle, nemad maalivad maailma kõige kaunemaid kaunistusi, eriti kui need tehakse jõulukinkide peale. Esimesena läks ta suurde kuusemetsa. Seal puud kõikusid kerges tuules, aegajalt langes mõnelt oksalt suur lumemüts maha. Ta küsis igalt puult, kas nad on näinud kuldset pintslit. Vana kuusk lõpuks vastas: „Ma nägin midagi sädelevat lendamas põhja poole. Aga see polnud pintsel. See oli kellegi imeilus mõte.“
Nisse rändas edasi. Ta kohtas lumekassi, kes otsis oma kadunud kellukest. Koos otsisid nad läbi lumehanged, ronisid mööda puid, käisid katustel, kuulasid tuule kohinat ja vaatasid tähtede poole. Nad ei leidnud pintslit. Nad leidsid lumekassi kadunud kellukese, mis ilmselt oli jäänud mööda puid tormates ühe oksa taha kinni. Nisse oli väga kurb. Lumekass proovis teda lohutada: „Mõnikord kaunistab kõige rohkem see, mida sa ütled, mitte see, mida sa joonistad.“
Nisse mõtles lumekassi sõnade üle kaua. Ta jätkas oma otsinguid. Väsimatu töörügajana kohtas ta oma teel paljusid. Kõige naljakam oli väike jääkaru, kes kartis lund ja laps, kelle kingitus ei mahtunud pakki. Igas loos oli midagi, mis meenutas pintslit. Kaunilt ja südamlikult kaunistatud kodud, sära, hool, rõõm, toad täis rõõmsaid inimesi. Aga pintslit ennast ei olnud.
Päevad möödusid. Nisse oli väga kurb ja ta hakkas kaunistama pakke lihtsate sõnadega. „Kallile emale“, „Armsale isale“, „Väikevennale“, „Kaksikõdedele” ja nii edasi. Ta kirjutas need käsitsi täiesti tavalise pliiatsiga, pani juurde väikese piparkoogist tähekese ja sidus ümber lihtsa nööri. Ja imelikul kombel hakkasid need pakid särama rohkem kui kunagi varem. Nendest kiirgas soojust ja vahel kui Nisse kirjutamisest ära väsis, jäi ta kingipakkide vahele väga sügavat und magama. Ta nägi unes, kuidas kingid tema eest ära jooksid, et ta ei saaks nende peale kirjutada. Tal õnnestus üks väike pakk kinni püüda ja ta teadis täpselt, kuhu maailma otsa see kingitus rändab. See oli ühe pere vanaemale ja vanaisale, mõlemale paar villaseid sokke ja natuke piparkooke. Nisse oli suures kimbatuses, pakk oli väike ja tekst nii pikk. Lõpuks kirjutas lihtsalt: “Vanemaisele”. See oli tema lühend sõnadest vanaemale ja vanaisale. Kui viimane täht sai kirjutatud, tõusis kingipakk õhku ja hõljus kõrgele riiulisse oma järgmist sõitu ootama. Riiulist kotti ja siis juba Jõuluvana kotist vanavanemate käte vahele. Teised kingitused olid lummatud sellest südamlikkusest ja lihtsusest. Nad palusid Nissel kõik peened sõnad kõrvale jätta ja kirjutada hästi lihtsalt, aga südamest. Isegi siis kui kõik sõnad pakile ei mahtunud, olid kingid õnnelikud Nisse sõnaseadmise oskuse üle. Ta leidis alati omapärase lahenduse.
Nisse oli ikka veel kurb, et ta oma kuldset pintslit ei leidnud. Aga ta ei teadnud, et see kuldne sõbrake oli krutskeid täis ja otsustas rännata Nissega koos läbi kõikide nende lugude, mida me veel kuuleme. Mõnikord ilmub see lapse unenäos, mõnikord peitub see värske lumevaiba varjus ja mõnikord soojendab ta kellegi südant, teadmata, et teda otsitakse.
Head ööd, mu väike laps, kohtume juba homme õhtul jälle!