⏱ 2 min lugemine
Töötasin hea sõbraga Norras. Paigaldasime seal pikemat aega kivist töötasapindasid ja omavahelist lõõpi oli päris palju. Ühe kliendi juures oli maja parklast oma 50m eemal ja päris hea tõusuga üles. Treppi ei olnud, lihtsalt killustikuga kaetud jalgrada. Suurem tükk kaalus 170kg ligi ja meid valdasid veidi kahetised tunded, kas viime ühe jutiga ära või peame puhkenurga tegema. Otsustasime mitte teha, viime ära. Klient oli normaalne tüüp, tegi raske töö osas natuke nalja ka. Meie naljatasime vastu, et kõigega harjud. Alustasime tööga ja et see koletu raske kivi üles saada, rääkisime üksteisele lolle nalju tuju tõstmiseks. Ettevalmistused tehtud, läksime kivi järgi. Poolel teel auto juurde hakkasime anekdoote vestma. Kõhud naerust kõveras, võtsime kivi kätte ja rääkisime nalju edasi. Jalad käisid risti-rästi, killustik andis vahepeal järgi ja meie puristasime naerda. Klient oli maja rõdul vaatamas ja siis hõikas meile, “et kuulge teie seal, see on ju minu kivi, ärge naerge nii palju!” Selle peale naersime veel rohkem, aga tuppa see kivi sai. Lõpetasime töö, surusime kliendil kätt ja rõõmsas tujus tiksusime järgmisele objektile.