Päkapikumaa piparkoogitehas asus mäe sees. Maja oli nii vana, et seinad olid läbi imbunud kaneeli ja nelgi lõhnast. Seal töötasid päkapikud, kelle põsed olid alati veidi jahused ja silmad särasid nagu glasuuritilgad. Tehase südames oli suur küpsetusruum. Ahjud ei jahtunud seal kunagi maha, töö käis ööd ja päevad läbi. Kõik piparkoogid tehti käsitsi, käsitöö on kingituse juures kõrgelt hinnatud. See on raske töö. Taignasse pandi kuhjaga armastust ja just sellepärast maitsesid need piparkoogid eriti hästi.
Tehase peaküpsetaja oli päkapikk Mürts. Talle meeldis katsetada. Ta oli pannud taignasse näpuotsaga tähtedelt langenud kosmilist tolmu. Ta oli seganud sisse naeruhelbeid. Aga sel aastal tahtis ta midagi päris erilist. Teha selliseid piparkooke, mida varem ei ole isegi mitte proovitud küpsetada.
„Kui piparkook lendaks ise oma inimese juurde,“ mõtles Mürts, „see oleks alles jõuluime.“
Salajase koostisosa oli ta leidnud paar päeva varem. Ta oli jalutanud Tähepostkastist mööda ja märganud lume seest peent kuldset puru. See helkis ja oli sõrmede vahel pehme nagu tuhksuhkur. Nagu oleks keegi kiirustades midagi maha pudistanud. Mürts korjas puru hoolikalt kokku ja pani väikesesse purki. Ta ei teadnud, mis see on. Arvas, et äkki on kellelgi kaunistamise käigus kuldset tolmu ma pudenenud.
„Ainult näpuotsaga,“ pomises Mürts ja raputas puru purgist taignasse. „Et oleks natuke erilisem.“
Esimene partii läks ahju. Lõhn oli õige, värv oli õige, kõik oli õige. Aga kui Mürts plaadi ahjust välja tõstis, hakkasid piparkoogid värisema. Nende servad läksid helendama ja siis – põmm! Igale piparkoogile kasvasid väikesed tiivad. Kaneelised, krõbedad, glasuuriga üle tõmmatud tiivad.
„Oi-oi-oi,“ hüüatas Mürts.
Piparkoogid tõusid õhku, tegid ühe tiiru ümber ahju ja lendasid siis ühe hooga korstnasse. Otse öösse. Teised päkapikud tormasid kohale.
„Mis juhtus?“ küsis Särts, kes oli just Tähepostkasti juurest tulnud.
„Ma… ma arvan, et nad said liiga palju kuldset sära,“ pomises Mürts. „Nad tahavad ise rõõmu jagada. Aga nad ei tea, kelle juurde minna.“
Nisse jõudis kohale viimasena, käed kaunistamata kingipakke täis. Ta oli parasjagu teel kirjutamistuppa, aga jäi tehase kõrval seisma ja vaatas mäe kohal öötaevast. Seal lendasid piparkoogid üle metsa, üle majade, üle kuuskede. Ja nende tiibadel helkis midagi väga tuttavat. See kuldne sära. Mitte päris tema pintsli oma, aga justkui oleks pintsel neid enne lendutõusu korraks puudutanud.
Nisse pani pakid maha.
„Mürts,“ ütles ta aeglaselt, „sa ütlesid, et nad ei tea, kelle juurde minna.“
„Ei tea jah.“
„Siis on asi lihtne. Neil pole aadressi.“
Nisse teadis sellest asjast rohkem kui keegi teine terves Päkapikumaas. Tema töö oligi kirjutada igale kingitusele, kelle oma see on. Ilma selleta on kingitus lihtsalt üks ilus asi, mis hõljub ringi ega leia kohta, kuhu maanduda.
„Me peame nad tagasi kutsuma,“ ütles Nisse.
„Aga kuidas?“ küsis Mürts. „Nad ei kuula käsklusi. Nad on ju vabad.“
„Siis ei tohigi käskida,“ vastas Nisse. „Tuleb kutsuda, lauluga.“
Nii kogunesid kõik päkapikud tehase ette. Nad tõid kaasa väikesed kellukesed, flöödid, trummid ja isegi ühe vanast tammest tehtud kandle. Nisse kirjutas sõnu lumele, nii nagu ta oli teinud Tähepostkasti juures. Särts laulis ees, sest tema hääl kandus kõige kaugemale. Mürts lõi takti.
Laulmist alustati väga vaikselt. See rääkis kodust ja soojast toast. Piparkoogilõhnast, mis tuleb vastu juba õuest. Ja sellest, et iga kingitus vajab kedagi, kelle juurde minna. Särtsu hele hääl pani looduse korraks vaikima, kõik kuulasid. Isegi liuglevad lumehelbed võtsid langemise hoo maha.
Ja siis juhtus ime. Esimene piparkook pöördus tagasi. Ta laskus otse Nisse peopesale ja tiivad värisesid veel natuke aega. Tema glasuuril helkis väike tähekujuline muster, täpselt selline, nagu oleks keegi selle sinna kuldse pintsliga tõmmanud.
„Tere tulemast tagasi,“ sosistas Nisse.
Ükshaaval hakkasid ka teised naasma. Mõni maandus aknalauale, mõni tuli otse lahtisest uksest sisse, mõni potsatas jahukasti nii, et tõusis valge jahutolmu pilv. Üks kõige uudishimulikum oli lennanud kõige kaugemale ja leiti alles hommikul kuuse alt lume seest. Ta oli seal magama jäänud. Aga tagasi tulid nad kõik.
Mürts oli päris liigutatud. „Ma ei teadnud, et üks laul võib nii palju korda saata.“
„Laul on nagu kunstniku pintsel,“ ütles Nisse. „Pilti vaatad, laulu kuulad. Pilt viib su endaga jalutama, laul kutsub kaasa.“
Päkapikud kogusid piparkoogid kokku ja panid nad ettevaatlikult karpidesse. Ja siis kirjutas Nisse igale karbile peale, kelle jaoks need on. Ta kirjutas kiiresti, sest karpe oli palju. Nii kiiresti, et poole peal kadusid sõnade vahed hoopis ära ja karbile jäi seisma:
„armastusegatehtudsoojadpiparkoogid“
Nisse luges seda mitu korda üle. Ta luges aeglaselt, luges kiiresti, luges isegi tagurpidi. Sõnad ei läinud kordagi sassi. Nii et ta jättis nii, nagu oli, ja kirjutas kõikidele ülejäänud karpidele täpselt samamoodi.
Ja iga kord, kui üks karp oma sõna kätte sai, rahunesid karbis olevad piparkoogid maha. Tiivad tõmbusid kokku ja muutusid tagasi tavaliseks glasuuriks. Nad teadsid nüüd, kuhu nad lähevad.
Tehases taastati kord. Mürts lubas, et edaspidi paneb ta taignasse ainult kontrollitud koguses õigeid koostisosi. Ta tahtis ülejäänud kuldse puru Nissele anda, sest tundus, et see kuulub pigem talle. Aga kui nad purgi lahti tegid, oli see tühi. Ainult purgi põhjas oli üks väike kuldne täpp. Nisse naeratas. Ta oli sellega juba harjunud.
Kõik teadsid, et see väike plahvatus oli tegelikult kingitus. Meeldetuletus, et rõõm tahab jagamist. Ja et isegi kõige ilusam kingitus vajab kedagi, kelle juurde minna.
Nisse istus veel natuke aega piparkookidega täidetud karpide vahel. Kõik riiulid olid täis ja need kingitused olid laudadel, põrandal, toolidel ja isegi aknalaudadel. Toas oli soe, lõhnas kaneeli järele ja kuskil kaugemal ümises keegi seda laulu edasi. Nisse silmad vajusid kinni.
Metsas hakkasid kuused tasakesi laulu kaasa ümisema. Nii said kõik metsaelanikud rahulikku unne suikuda.
Head ööd, väike laps. Lauluga unenägusid Sulle!