Nädal oli möödunud, aga pintslist ei olnud mitte midagi kuulda ega näha. Ta asus oma pintslit otsima üle terve päkapikumaa. See ei saanud olla nii kadunud, et üldse enam üles ei leia. Uue nädala teisel hommikul ärgates oli õues kõva pakane. Nisse sõi väga aeglaselt, mure kadunud pintsli pärast oli nii suur. Ta tundis, et on eelmise päeva otsimisest ikka veel väsinud. Söömise ajal tuli tal mõte lumekassiga veelkord rääkida. Lumekass on nagu metsa salakõrv ja salasilm, tema teab kindlasti pintsli asukohta.
Nisse pakkis end paksult riidesse, vajutas mütsi silmini pähe ja läks lumekassi otsima. Ta sai oma päkapikumajast mõned sammud eemale astuda kui lumekass tema kõrvale ilmus.
“Tere hommikust, päkapikk Nisse. Miks sa nii morn oled?” uuris lumekass.
“Ohh, lumekass, sa ehmatasid mu praegu täiesti kangeks,” pomises Nisse. “Ma just tulin sind otsima. Mu kuldne pintsel on kadunud ja ma ei saa enam pakke kaunistada. Ega sa ei ole teda juhuslikult kuskil näinud?”
“Hmm, hommikul kui päike tõusis, oli meie valge lumi teistmoodi kuldne küll. Samas ma ei ole ühtegi pintslit näinud,” vastas lumekass. “Kas see peab just kuldne olema? Teiste pintslitega saab ju ka pakke kaunistada.”
“Saab teistega ka,” nõustus Nisse, “aga kui ma tavalise pintsliga kaunistan, jääb midagi puudu. Kaunistus on lihtsalt üks pilt, seal ei ole seda säravat hinge sees. Või kui ma kirjutan sinna mõned sõnad, tulevad nad küll südamest, aga ei hiilga sedasi nagu kuldse pintsliga.”
Niimoodi lobisedes jõudsid nad suure kuuse juurde, mille oksad olid lume raskuse all maani longu vajunud. Lumekass aeglustas sammu ja surus end lumiste okste vahelt läbi.
“Nisse,” sosistas lumekass. “Tule ka siia, siin helgib midagi.”
Nisse ei tahtnud kuidagi end lumiseks teha, aga huvi oli suur ja ta läks lumekassi jälgedes okste vahelt läbi. Ta nägi kohe lume peal kuldset sädelust. See meenutas pintsliga tõmmatud jälge.
“Mu kuldne pintsel,” imestas Nisse. “Kuidas ta küll siia on saanud?”
Nisse keerutas end ringi ja ei suutnud lume pealt mitte ühtegi muud jälge leida kui ainult pintsli kuldse tõmbe.
“Kuidas on võimalik, et mu kuldne pintsel astub suletud karbist lihtsalt välja ja läheb metsa alla joonistama?” ei suutnud Nisse ära imestada. “Ma panin ju oma käega pintsli ööseks karpi puhkama. Nüüd siis on käinud siin tiheda kuuse all ja teinud ühe tõmbe.”
“Võib-olla neid jälgi on veel,” arvas lumekass. “Läheks vaataks õige veel ringi.”
“Lähme jah,” oli Nisse kohe nõus.
Nad astusid paksus lumes aeglaselt edasi, ühe puu alt teise alla, kuid rohkem jälgi nad ei leidnud. Mida aeg edasi, seda kurvemaks Nisse muutus. Ta soovis oma kuldse pintsli jälgi leida, mis aitaks tal kiiremini pintsel koju tagasi saada. Puu puu järel vaatasid nad okste alla, aga nad ei näinud mitte ühtegi kuldset jälge. Viimaks jõudsid nad väikesele lagendikule. Jälgedest puutumata lumi sädeles õhtuvalguses.
“Nisse, kas sa ka näed?” uuris lumekass.
“Näen,” sosistas Nisse. “Kuidas see võimalik on?”
Lumevaiba peal oli väga peente joontega joonistatud kuldne lumehelves. Seda oli vaevu märgata. Nisse potsatas lumme istuma ja lumekass keeras end Nisse ümber ja hoidis teda soojas embuses.
“Tead Nisse, mul on tunne, et sinu kuldsel pintslil on päris pikk lugu jutustada. Ta astus ise su karbist välja ja kaunistab meie päkapikumaad.”
Nisse pea vajus norgu ja paar pisarat jäätusid tema põskedel.
“Lähme parem koju,” nuuksatas Nisse ja pühkis jäätunud pisarad. “Ma pean kingitusi edasi kaunistama. Teen teiste pintslitega, lapsed ju ootavad.”
“Nõus,” vastas lumekass.
Nad astusid kiirel sammul kodu poole, detsembrikuu ööpimedus saabub väga järsku. Kuldse pintslijäljega kuuse juures jäi lumekass seisma. Kaisutas Nisset ja ütles:
“Ma jään siia valvama, võib-olla mul õnnestub su kuldset pintslit kohata. Head ööd, Nisse!”
“Aitäh, et aitasid otsida. Head ööd, lumekass,” vastas Nisse ja kallistas kõvasti vastu.
Nisse läks kiirel sammul koju. Tegi tule pliidi alla ja keetis endale suure tassitäie põdrasambla teed. Paljude jaoks on see väga mõru tee, aga talle maitses. Nisse jõi teetassi tühjaks, võttis karbist hariliku pliiatsi ja teritas selle väga teravaks. Sellise pliiatsiga saab peenikeste joontega väiksele pakile kõige parema pildi joonistada. Ta tõstis ühe paki lauale ja hakkas joonistama. Pilt pidi tulema väike. Kummardus päris paberi lähedale, tegi mõned kriipsud ja siis ühtäkki vajusid ta silmad kinni. Pehme potsatusega vajus otsaesisega paki peale magama.
Samal ajal hõljus metsas kuuskede vahel kuldne pintsel ja sopsutas lumemütsidele peenikest kullatolmu. Pintsel oli õnnelik – sedasi saab ta jõuludeks kaunistada terve päkapikumaa. Kui ta läbi akna nägi, et Nisse on magama jäänud, sättis ta end päkapiku unenäo sisse pakke kaunistama.
Head ööd, ehk näed sinagi pintsli jälgi.