Välilaager

Olin sõpradega Paldiski poolsaarel matkamas ja oma kunagisi võitlejaradu meenutamas. Tollest ajast kõige eredamad mälestused seostusid rästikutega heina põldudel ja hiigelsuurte sääskedega. Mõlema liigi esindajaid jagus kõikjale. Seadsime end sisse ühele lagendikule mere ääres, kus kunagi oli meie laager. Jagasin oma tsiviilsõpradele muljeid rästikute küpsetamisest ja riietega meres ujumisest, et veidigi leevendust saada kuumal suvepäeval. Tänasel õhtul küpsetasime lõkketulel liha ja nautisime päikeseloojangut, idüll missugune. Kaasa võetud erinevad õlled maitsesid õhtu arenedes üha paremini ja jutt muutus valjemaks – ei midagi uut siin päikese all. Öö oli mõnusalt kottpime, lõkketuli valgustas inimeste nägusid ja peegeldas tagasi tühjalt taaralt. Ühel hetkel tuli julm sitahäda peale, lausa selline, et tuli jooksuga metsa joosta. Ei jõudnud isegi labidat kaasa võtta, millega junnidele haud kaevata. Kükitasin põõsaste vahele, et liugmiinid ei ohustaks järgmisi metsalisi. Turbokimalased olid enne kannikate kallal kui jõudsin puhistama hakata. Pressisin nii kuis jõudsin, silmamunad olid suured kui hanemunad, aga ei midagi – mitte midagi ei tule välja. Võtsin põõsaokstest kinni, lasin end rohkem tahapoole ja pressisin kogu ihurammuga. Pulss oli laes, silmad peakoopast väljas ja siis hakkas tulema – klõbinal, nagu puuklotsid…. Saanud vaevast lahti, tegin end puulehtedega korda ja kui selja taha tehtud tegu vaatasin, pidin ära minestama. Junnid helendasid heleroheliselt ja need olid erineva kujuga: kiilud, tähikud, trapetsid, kolmnurgad ja mõni meenutas ülemõõdus uba. Mõte väga kaugele ei jõudnud areneda ja vajusin uuesti sügavasse unne. Hommikul ärgates oli meel hea, meenus, et midagi nägin unes ja kurat meelde ei tule – järjekordne hommik, kus pole midagi lugejatele kirjutada. Hambapesu aeg tõmbas sooja laine sisikonnast läbi ja olgu taevaisand tänatud, wc-pott on kohe valamu kõrval. Istusin potile ja läks kangutamiseks, poole pingutuse peal meenus unenägu ja toksisin märksõnad sisse. Vett peale lastes ei juhtunud mitte midagi – osad junnid hõljusid peaaegu poti servani ja vesi ei alane mitte üks millimeeter. Haige värk noh, tuli jälle torumeest mängida.