Missioonil

Avasin silmad, täielik pimedus. Sirutasin käe teki alt ja otsisin oma kaaslast. Leidnud temakese, haarasin ta pihast ning tõmbasin endale lähemale. Puudutades iga tema saledat kumerust, konarust, libistasin sõrmedega üle kogu tema keha, tunnetades tema jahedust ja kalkust, veendudes, et kõik on jätkuvalt omal kohal. Hea oli teada, et ta ei ole mind veel jätnud. Võtsin ta tugevamini kaissu, keerasin end selili ja hiivasin kullakalli oma rinnale. Sõlminud sõrmed tema piha ümber, hakkasin aegamööda nägema tema riiete kontuure, mis rippusid seina löödud naela otsas. Külm higi hakkas juustepiirilt alla nirisema uue päeva teadmatuse ees.
Mu kullakallis oli mu teine naine, lahingurelv M-16, lasersihiku ja granaadiheitjaga, naela otsas rippumas lahingrakmed, 20 täidetud padrunisalve ja 8 granaadiga. Roheliselt helendavad kriipsud kellal näitasid liiga varajast ärkamist, väljasõiduni oli veel kaks tundi. Meenus nagu oleksin unes näinud kodus olemist, pikutasime kallimaga võrkkiiges ja planeerisime ühist tulevikku. Korraks tekkis tunne, et mu õlga paitavad pikad juuksed, kuid see kadus hetkega. Lasin silme eest läbi kogu oma nooruseaja – vanematega maal vanadel abiks olemised, mängimise heinamaal ja sarapuu tihnikus, hiljem kooliaja krutskid ja pahandused ning lõpuks teadlik valik sõduri kutse kasuks.
Tundsin end üsna virgena, ajasin voodiservale istukile ja vedasin kalendris veel ühe päeva maha – 12 päeva veel ja siis koju, päriseks. Võtsin relva ja hooldekomplekti ning läksin puhkeruumi sellele viimast lihvi andma, et pika päeva vastu peaks…. Järgmisel hetkel olin juba kõrbeväljal koos lahingukaaslastega kõva tuld vaenlase pihta andmas. Üritasin meenutada, kuidas ma sinna sattusin, kuid vahepealne tegevus oli kui noaga päevast välja lõigatud. Lahingpaariline oli tormitule alla jäänud, hiivasin end natukene teise nurga alla ja võtsin vaenlase positsiooni granaadiga maha. Paarimees näitas eemalt üles tõstetud pöialt ja naeratas tänutäheks. Lasin end kõhuli ja nägin eemal mägedes sähvatust. Mõtlesin, et kes kurat nii kaugele on trüginud kui mind verepritsmetega üle kaeti. Vaatasin paarimehe poole, tema vasak näopool oli kadunud.
„Raisk, kuradi vitt, snaiper on mägedes,“ mõtlesin ja hakkasin rulluma lähima kivi varju, et mingitki kaitset saada, samal ajal proovides silma peal hoida kohal, kus nägin sähvatust. Teise pöörde ajal nägin uut sähvatust ja teadsin, et nüüd kütitakse mind. Tegin järgmised kaks pööret veel kiiremini lootuses pääseda kuuli eest. Järgmise pöörde ajal lendas minu lähedalt liiva ja kive üles, „Läks mööda,“ mõtlesin. Jõudsin kivi taha ja enda meelehärmiks avastasin end peitmas liivakivi varju.
„Kurat, see ei pea ju mitte midagit. Võib-olla on kivi struktuur nii kaugelt eristamatu ja snaiper ei hakka moona raiskama,“ arutlesin endamisi. Pea huugas otsas, mõeldes võimalikke pääsemise variante. Toetasin kiivri vastu maad, hingates kõrbekuumust otse kurku, kui käis raksakas. Pea nõksatas tahapoole ja tundsin kaelas lõikavat valu. Jäin mõneks ajaks liikumatult lamama, et tegevuskava edasi mõelda, sest ilmselt minu kaitsvat kivi enam ei ole. Piilusin kiivri alt vasemale ja paremale – külgsuunas mitte ühtki varjupaika. Tundsin, et keegi vaatab mind kuskilt väga lähedalt, kergitasin oma pead ülima aeglusega, vältimaks snaipri tabavat lasku. Kivist minu ees olid järel ainult rusikasuurused kamakad, lömmis kuul nende vahel. Tänasin mõttes kevlarist kiivrit elu päästmise eest ja siis see juhtus. Aeg jäi hetkeks seisma ja sealt edasi liikus kõik aegluubis. Minu suunas keerles kuul, sihitud täpselt kulmude vahele. Teadsin, et enam ei ole mul mitte muud teha kui see kuul vastu võtta. Vahetult enne kontakti lahkus mu hing kehast ja mõistus, kes sai hinge poolt maha jäetuna suure šoki, laskis ka jalga. Minu mõistus nägi kõrgemalt minu hinge mu keha kohal hõljumas ja kuidas kuul purustas mu pea.
„Sa oled ikka niiiii loll, kurat küll. Ma olen sind kõik need aastad armastanud, hoidnud, elujõudu andnud ja sinu unistusi kandnud,“ karjus mu hing minu elutu keha suunas. Mu mõistus vaatas ringi ja kogu rühm oli vaenlaste poolt maha võetud, tükkideks lastud elutuid kehasid ja purustatud masinaid jagus kõikjale.
„Miks, miks ometi sa tulid siia?“ kriiskas mu hing mu elutu keha kohal edasi. Nägin, kuidas ta läks vihast tumepunaseks.
„Kas sa üleüldse ikka teadsid, et su kallim kodus ootab sinult last? Miks, miks, miks jälle peab üks laps ilma isata kasvama?“ tulistas mu hing edasi. Sel hetkel lõi pildi täiesti mustaks ja ma tundsin väga tugevat külma. Avasin silmad, täielik pimedus. Katsusin end siit ja sealt, nahk tundus päris. Mind haaras kohutav õud tundmatuse ees, sest ma olin ju surnud. Hakkasin külmatundest vappuma ja proovisin end rohkem liigutada, ma olin kuskil väga külmas ja väga märjas. Intuitiivselt vaatasin kella, mis pidanuks mu käel olema – see oli alles ja helendavad kriipsud näitasid poolt kahte. Vaatasin otse enda ette pimedusse ja nagu oleks olnud midagi tuttavat, pimedusega harjudes avastasin end olevat oma kodus, oma voodis.
„Huu raisk, see unenägu oli juba liiga julm,“ laususin omaette. Külmatunne ei andnud järgi, ilmnes, et olin täiesti läbimärg, lina ja padi lirtsusid veest.
„Müstika,“ mõtlesin, „ma ju magasin kõigest tund aega.“
Korjasin märja voodipesu kokku, panin uued, käisin köögis joomas ja üritasin uuesti uinuda. Läbi sügava une kuulsin, kuidas roomiku lõgin tuleb üha lähemale ja lähemale. Hetk hiljem ei suutnud seda enam taluda ja avasin silmad – elusuuruses Abrams sõidab otse minu suunas. Sattusin paanikasse ja proovisin rullida, aga ma olin kuhugi kinni jäänud. Vehkisin ühe käega ja karjusin kuidas jõudsin, tank roomas linte lõgistades edasi minu peale. Röökisin kõigest kõrist, kui mu jalad olid lintide alla kadumas, mu keha läks üleni kuumaks surmahirmu ees ja mu mõistus tundis, kuidas hing mu kehast lahkus. Minu elutud silmad nägid hinge mu keha kohal hõljumas ja sajatusi minu suunas saatmas, millest ei olnud võimalik aru saada. Kõik mattus sügavasse pimedusse. Mul hakkas väga külm ja mõistus ütles, et nüüd ongi kõik – sa oled hauas. Ärkasin kõva karjumisega ja ehmatasin isegi sellest suurest lärmist.
„Huuuu, see oli õnneks jälle unenägu,“ mõtlesin. Vaatasin kella, ei ole võimalik – kaks viisteist. Katsusin lina – täiesti külm ja läbimärg, padjaga sama lugu. Kraamisin voodimaterjali kokku, käisin pesus ja istusin nõutuna köögis. Midagi pidi ju see tähendama. Magama minemist ei hakanud enam üritama. Võtsin külmikust viina ja pitsi ning läksin tuppa, ehk tuleb telekast midagi kosutavat. Klõpsutasin palju taevakanaleid läbi ja igal pool ainult vägivald vägivalla otsa. Moekanalite pliiatstibid ajasid ka sisikonna pahupidi. Lõpuks jäin pidama muumitrollide juurde, täiesti tundmatus keeles rääkisid. Tegin pitsi viina ja mõtisklesin oma kadunud sõprade üle. Meenutasin nende nimesid, nende hääli ja nende kõnemaneeri, kuidas me külg-külje kõrval õppustel madistasime ja nädalavahetustel kõrtsis käisime. Nüüd on nendest päris mitmed parimatel maadel. Otsustasin võtta iga hukkunud sõduri terviseks pitsi…