Kell oli mõned minutid üle üheksa õhtul, kui Lunko avas oma töökoti.
Lunko töökott oli valmistatud õhukesest nahast ja see oli mõnusalt pehme. Kott lõhnas naha, kaneelisaiade ja mee järele. Lunko patsutas seda korra, nagu ta igal õhtul tegi.
„Aeg tööle asuda,” ütles ta endale ja asus koti sisu kontrollima.
Kõige olulisem tööriist on vaikusevõti. See näeb välja nagu tavaline võti, aga kui sellega uks lukku keerata, jääb kogu müra ukse taha ja tuba jääb täiesti vaikseks. Kõige parem uni saab alguse just sellisest vaikusest.
Järgmine tähtis tööriist on mälusulg. Tumesinine pliiats, mis on täpselt hane tiivasule sisse sobitatud. Lunko saab sellega unenäo servale märkmeid kirjutada. Näiteks: „Ärka nüüd üles, sa oled äratuskella maha maganud (kuigi tegelikult on alles kell kolm öösel)” või „Too tagasi see valge koer, kes neljandas klassis ära kadus.” Vahel tuli mälusulega kustutada halvad mälestused. Ainult nii sai magaja rahulikult edasi magada. Ilma mälusuleta jäid unenäod poolikuks ja need poolikud unenäod hakkasid teiste unenägudega segamini minema.
Ja kolmandaks väga vajalikuks tööriistaks oli unistuste mõõdulint. Selle nime peale küsisid kõik, et mida sellega täpselt mõõdetakse. Lunko vastas alati ühtemoodi: „Unenägudes võid näha väga paljude unistuste täitumist või siis näed täiesti uusi võimalusi. Selle mõõdulindiga saan mõõta unenägude pikkust. Iga kriips lindil tähendab kümmet sekundit.”
Lunko pani tööriistad hoolikalt kotti tagasi, sulges koti ja astus töötoast välja otse öhe.
Öö on Lunko jaoks suur taevaväli, kus tähed ja unenäod saavad üheks. Lunko nimi tuleb ladinakeelsest sõnast Luna, ehk Kuu.
Ta jalutas taevakaarel ja jälgis hoolikalt magajate unenägusid. Kui keegi magas – oli see loom, lind või inimene – nägi ta aeg-ajalt midagi unes. Ja see unenägu oli Lunko taevakaarel nagu väike pilveke. Kui sinna sisse piiluda, saab selgelt näha magaja unenägu. Lunko – unenägude meister. Ainult tema näeb magajate unenägusid ja vajadusel parandab neid.
Lunko oskab unenägudes toimuvaid sündmusi ette näha. Mõnikord juhtub nii, et magaja näeb ilusat und ja kui Lunko mõistab, et hakkab midagi halba juhtuma, kirjutab ta mälusulega unenäo kiiresti ilusamaks.
Unenägude minipilved helendasid, enamik neist lumivalged ja see tähendas magajale meeldivat und. Kollaka tooniga pilveke võis magajat natuke segada, aga purpurpunane toon oli Lunkole tähtsa töö kutse. Kui pilveke omal kohal õõtsus, võis see tähendada vee peal seilamist. Rappumine võis tähendada jooksmist või suurel kiirusel mäest alla kelgutamist.
Lunko jälgis pilvekeste välja suure hoolega. Üks lumivalge pilveke hüples kuidagi huvitavalt üles-alla ja ta läks seda lähemalt uurima. Ta vaatas sinna sisse. Väike poiss galopeeris suurel hobusel meeletu kiirusega ja Lunko ehmatuseks otse suure kuristiku poole. Poiss ei olnud kuristikku veel märganud, ta ilmselt ei näinudki midagi muud peale hobuse laka. Ta lihtsalt oli nii väike. Lunko nägi kohe, mis järgmiseks juhtub – poiss ratsutab unenäos hobusega kuristikku ja siis tegelikkuses kukub ta voodist välja. Lunko pistis käe kotti ja võttis mälusule. Sujuva liigutusega joonistas ta hobusele uue teekonna läbi hõreda metsa täpselt poisi koduni välja. Pannud mälusule kotti tagasi, nägi ta kuidas hobune pööras enne kuristikuni jõudmist puude vahele ja võttis seal hoo maha.
Lunko sulges pilvekese ja mõtles: „See läks nüüd küll päris napilt.”
Pilveke enam ei hüpelnud ja Lunko soovis väikesele ratsanikule mõttes head ööd.
Ta vaatles pikalt kõiki teisi pilvekesi, magajate öö on rahulik.
„Kõik on hästi,” mõtles ta. Sättis end ühe tähe servale istuma ja jäi päikesetõusu ootama.
Head ööd, väike magaja!