Päevad pesas olid kõik ühesugused ja ometi muutus iga päevaga midagi.
Sammu ei teadnud, mis on päev ja mis on öö. Tema silmad olid ikka veel kinni. Mustsõstrapõõsa all oli alati hämar, mõnusalt soe ja ema lõhna täis. Aga tema väike keha teadis ise, millal süüa ja millal magada. Tore oli ka niisama lihtsalt soojas vedeleda, vendade vastu surutuna nagu üks pisike nohisev kuhi.
Esimese paari päevaga juhtus Sammuga midagi imelist, kuigi ta ise sellest aru ei saanud. Tema valged pehmed okkad. Need, mis sündides naha all peidus olid, hakkasid asenduma uute okastega. Tumepruuni värvi ja natuke kõvemad kui valged okkad. Uued okkad ei olnud enam nii pehmed kui esimesed, aga veel ei torkinud. Iga päevaga tuli neid juurde, kuni Sammu selg polnud enam paljas roosa nahk, vaid väike okkakuub.
Aeg-ajalt lakkus ema poegi puhtaks. Ükshaaval ja suure hoolega. Kui ema oli Sammuni jõudnud, tundis Sammu, kuidas ema keel tegi kehale natuke kõditavat massaaži. See oli hea ja turvaline tunne. Pojad jäid sügavasse unne ja ema läks süüa otsima.
Päevad möödusid ja siilikesed kasvasid iga päevaga pisut suuremaks.
Sammu ärkas mingi krabina peale. Ta ei saanud aru, kust see hääl tuleb ja miks ta seda kuuleb. Tema esimesed elupäevad olid möödunud täielikus vaikuses. Nüüd avanesid tema kõrvad ja ta kuulis helisid. See krabin oli vihm, mis mustsõstrapõõsa lehtede peale sadas. See uus avastus alguses hirmutas teda ja kerge värin käis kehast läbi. Ema oli pesas ja oma kohalolekuga rahustas Sammut. Kui vihm oli vaibunud, täitus maailm uute helidega. Putukad põristasid ja linnud laulsid. Sammu lesis pesas täiesti liikumatult ja lasi helidel oma kehast läbi voolata. Samal ajal tuli tal mõte, ehk saab ta ise ka häält teha. Tegi oma suukese lahti ja kostuski pisike krigin. Ta oli ennegi krigisenud, aga ta lihtsalt ei teadnud seda. Nüüd ta kuulis esimest korda oma häält. Ta häälitses veel ja nautis iseenda hääle kuulmist. Ta tahtis kohe teada, kas tema vennad ka kuulevad. Suskis oma väikese ninaga lähemal olevat venda, kes alles sügavalt magas ja samal ajal ise krigises suurest rõõmust. Kuulmine oli põnev avastus. Vend ärkas. Sammu ei näinud midagi, silmad ei olnud veel avanenud, aga ta sai aru, et vend on ärganud.
“Venna, kas sa kuuled mind?” uuris Sammu.
Vend ainult nohises. Sammu oli pisut kurb, et vend ei vastanud.
“Sammu, teistel läheb veel aega, enne kui nemad ka kuulma hakkavad. Ole praegu vaikselt ja lase teistel magada,” lausus ema tasakesi.
See oli esimene kord, kui Sammu oma ema häält kuulis.
“Mul on nii põnev, ma kuulen igasuguseid hääli. Ma ei tea, kust need tulevad või kes neid teevad. Ma olen sellest kuulmisest isegi natuke väsinud,” vastas Sammu.
“Ma tean, alguses ongi see väsitav. Varsti harjud sellega ja saad teada, kust millised hääled tulevad. Maga natuke veel,” lausus ema.
Sammu keeraski end ema ja vendade vahele kaissu ning jäi magama.
Maga nüüd sina ka, sügavat ja magusat und. Head ööd!