Ühel päikeselisel aasal, suure ja vana pärnapuu varjus, elas mesilaspere oma kodus, mida kutsutakse taruks. Pikk ja külm talv oli taandumas, kevad sirutas end päikese poole ning kogu loodus lõhnas imeliselt.
Sügaval taru südames, seal kus on alati soe ja turvaline, toimetas mesilasema. Mesilased hoiavad teda soojas, toidavad ja kaitsevad. Ema ülesanne on muneda kärjekannudesse ja sealt kooruvad uued mesilased. Ema oli juba alustanud munemisega, väikesed mesilased (vaglad) kasvasid oma kärjekannudes. Nad olid nagu tillukesed valged krimpsus rullikesed, pehmes soojas voodis. Iga vagla juures käisid töömesilased, kes tõid neile süüa. Alguses toitepiima, hiljem magusat nektarit ja õietolmu, et nad tugevaks kasvaksid.
„Tere hommikust, väikesed unekotid!“ piilus üks hoolitsev töömesilane nimega Mii oma kärjekannu juures. „Täna on jälle üks äärmiselt soe päev. Varsti saavad teist suured mesilased ja lendate minuga koos korjele.“
Vaglad pikutasid oma kannudes, nautisid head toitmist teiste mesilaste poolt – neil oli veel pikk tee mesilaseks saamiseni.
Kui aeg käes, olid vaglad oma elukaares jõudnud nukkumiseni ja nii kaanetasid töömesilased kärjekannu kinni nagu väikese ukse. Seal sees juhtus midagi imelist. Nukkuv mesilane sirutas end, tiivad avanesid ja tema kirju muster säras uhkelt. Tema keha katsid väikesed karvakesed. Nende karvakeste külge kleepub õietolm ja sedasi toimubki tolmeldamine. Kui ta lõpuks kaane alt välja ronis, oli ta päris uus töömesilane.
Ühel hommikul, kui uus mesilane oli tarus töötamiseks valmis, sirutas Mii oma tiivad, vaatas päikese poole ja mõtles: „Täna on ideaalne päev nektarit korjata!“
Ta lendas tarust välja, natuke aega mööda oja kallast ja peatus siis ühel kollasel võililleõiel. Seal oli nektarit vähe, keegi vist oli enne teda juba käinud. Tõusis uuesti lendu, pisut kõrgemale ja nägi tohutut võilillede välja. Suur põld oli üleni kollane. Maandus ühele õiele ja see oli nektarit täis. Mii lendas õielt õiele ja korjas sedasi oma meepõie nektarit täis ja kiirustas tarru tagasi. Ta jagas lahkelt oma korjatud nektari noorele tarumesilasele, kes paigutas nektari kärgedesse. Selline töötamise viis rikastab valmivat mett. Sedasi valmib magus mesi ja säilib kaua. Kui Mii meepõis oli tühi, hakkas ta tantsima mesilase tantsu. Keerutas end, liikus sirgjooneliselt kindlas suunas, pööras end tagasi. Tema vibreerimine paistab inimesele nagu kohapeal lendamine, aga mesilastele annab see tähtsaid teadmisi edasi. See on mesilaste moodus anda teistele teada kui kaugel ja millises suunas on suur korjeala. Mesilastel on väga tugev suunataju päikese suhtes ja nad oskavad arvestada päikese liikumist päeva lõikes. Nad on tõelised superorienteerujad.
Mii lendas peale tantsu tarust välja ja tema järel paljud teised mesilased. Jõudnud võilillede väljale, lendas Mii natuke kaugemale ja maandus ühele õiele.
„Tere hommikust, härra Õis!“ tervitas Mii viisakalt.
„Tere hommikust, kullake,“ vastas õis, liigutades õrnalt oma kroonlehti. „Ilm on täna soe ja tuul on nii õrn. See on parim aeg tööd teha.“
„Just nii! Aga vahel tunnen, et töö on lõputu,“ ütles Mii naeratades. „Mesilane peab ju nii palju lendama. Korjan hommikust õhtuni ja toon koju magusat nektarit.“
Õis muigas: „Aga töö teeb südame rõõmsaks, kas pole? Mina ka teen tööd. Avan igal hommikul oma kroonlehed ja pakun Sulle ja Su sõpradele magusat jooki. Ja kui õhtu saabub, panen kroonlehed kinni ja puhkan.“
Mii ohkas raskelt: „Puhkus kõlab nii hästi. Mina puhkan ainult natuke siis kui vihma sajab.”
Õis lohutas: “Ma tunnen, et homme sajab terve päev. Tänane päev on varsti läbi ja homme on Sul vihmapüha!”
“Oi, kas tõesti?” imestas Mii, “siis ma pean täna rohkem pingutama, talveks vaja kärjed mett täis varuda. Pealegi me teeme looduses kõige tähtsamat tööd, kui me korjame õietolmu oma suirakorvikestesse ja õielt õiele lennates tolmeldame. Sedasi kasvab palju maitsvaid vilju.”
“Üle ei tohi pingutada,” manitses Õis, “jõuvarud kahanevad kiiresti ja nii jääb palju tööd tegemata.”
Mii naeratas natuke väsinult, “ma tean, teised mesilased rääkisid seda juba ammu. Aitäh hoolitsemast, kallis Õis.”
Mii korjas oma meepõie täis ja lendas taru poole, lehvitades Õiele oma töökaid tiibu.
Taru ees sumises elu. Korjemesilased lendasid sisse ja välja, lesed lösutasid tarus lennulaua lähedal ja ajasid juttu, nagu vanad onud pingi peal. Tarus kaugemal ootasid noored mesilased, kes võtsid saabujatelt nektarit vastu, et see magusaks meeks muuta. Töö käigus talletati mesi kärjekannudesse.
Kui pimedus laskus maale ja loodus jäi vaikseks, kogunes pere taru sisse. Kuigi tarust väljas oli väga vaikne, käis tarus vilgas töö. Mesilased töötasid usinasti. Nad ventileerisid oma tiibadega kärjekannudes olevast meest liigset niiskust välja ehk kuivatasid mett. Suure niiskusega mesi läheb käärima. Taru kõrval tasakesi seistes kuuled, kuidas sees kõik sumiseb – käib vilgas töö. Samuti on tunda värske mee lõhna.
Vaglad kärjekannudes tundsid sooja ja turvalist lainetust üle kogu taru. Keegi ei kisanud, keegi ei tormanud. Ainult õrn sumisemine täitis öö. Ja kui mõni mesilane juhtuski veel hilja koju jõudma, astus ta tasakesi üle magavate sõprade, et mitte neid äratada.
Öö jooksul hoidsid mõned mesilased valvet, et keegi võõras sisse ei tuleks. Enamasti oli see vaikne, soe ja turvaline aeg, mil kogu pere töötas tarus sees. Vahepeal puhkasid ja siis töötasid jälle. Uus päev ja uued õied ees ootamas.
Ja nüüd, kullake, saad ka sina malbe sumina saatel magama jääda. Head ööd!