Jookse!!!

Läksin lastega kuhugi maakohta puhkama, kuid mingil hetkel ilmus välja keegi naine, keda ma varasemast elust ei teadnud. Nõudis väga valjult seksi, õnneks lapsed seda ei kuulnud. Läks lahti paaniline põgenemine ja jõudsin kuhugi tallu, kus oli mitmeid abihooneid. Rääkisin kiirelt maja lähedal olnud perenaisele oma murest ja ta pani mind aita peitu. Hetke pärast oli ka kiimakoll kohal, kes uuris perenaise käest, kuhu see mees kadus. Perenaine eitas üleüldse kellegi nägemist ja minu lapsi tutvustas kui oma lapselapsi, imelik, et hull aru ei saanud, samad lapsed olid ju ennist koos minuga.
Hull läks perenaise ilusast aiast pöördesse ja palus luba ringi vaadata. Perenaine rõõmsalt juhatas ta aia kaugematesse paikadesse, see andis mulle võimalust rohkem ringi vaadata. Aidast pisut eemal tundus olevat vana garaaž, mille ees seisis auto. Kui perenaine oli jõudnud aidast mööda, lippasin kiirelt garaaži, et äkki leian sealt mingi niidiotsa, kuidas edasi. Kahjuks osutus see täiesti tühjaks ruumiks, ainus ese oli pikk pink akna lähedal, mis oli miskipärast põranda küljes kinni. Nägin perenaist koos minu jälitajaga kiirelt lähenemas, viskasin pingile pikali ja mängisin riiete kuhilat ning lootsin, et läbi tolmuste akende mind ei tunta ära. Õnneks läksid nad mööda, kuigi ma tunnetasin iga oma ihurakuga hullu haistmist mind seal hoones olevat. Garaažist väljudes uurisin auto seisukorda, kapoti alla vaadates ei saanud suurt midagi aru, kuid kuues meel ütles, et selle auto mootor on kokku jooksnud ja ära isegi mitte ürita. Vaatasin õlitaset moepärast, õlivarras oli päris roostes. Eemal oli veel üks auto, mida ma enne ei olnud märganud. Selle poole minema hakates ilmusid perenaine, hull ja lapsed maja tagant õuele. Hakkas juba hämaraks minema ning hull ütles mulle sügavalt silma vaadates: „Kuna meie maailmas hakkab hommik, siis pean kiirustama ja ei saa kahjuks pikemaks jääda.“ Meie kõigi silme ta lihtsalt haihtus ja maad võttis sügav vaikus, ärkasin ehmatusega ja kell laual näitas viiendat hommikutundi.