Vätternrundan

Osalesin 2017 aasta suvel Vätternrundani rattapeol (300km ümber järve) ja sinna tahaks veel tagasi minna – paremat aega välja sõitma. Täiesti lampi keset talve keris unenäos ette selline lugu, kus ma olin samal sõidul, kuid formaat oli kuidagi teine. Nimelt keris lugu lahti sellisel momendil, kus naised sõitsid rulluiskudel 100 km pikkust otsa ja vahepunktis tuli uisud rataste vastu vahetada. Minu ees olev naine seisis lihtsalt püsti, käed puusas ja tema pahkluud toetusid horisontaalse toru vastu. Mina nägin seda pilti ülevalt alla vaadates.
Hakkasin uurima, et mille kuradiga mina sõidan ja selgus ehmatas kangeks – mu istumise all oli võrguplatsi kohtuniku pukk, 4 ratast all ja mootor küljes. Juhtimine käis puhtalt kallutamise teel, kiirendamiseks/pidurdamiseks oli ainult üks kang. Mul oli avanevast vaatepildist külm higi üle keha ja üritasin sõidule keskenduda, samas nautisin minu ees oleva tsiki head keha. Tunde hiljem jõudsime kontrollpunkti ja tornist alla ronides oli mul räigelt hea meel, et kõik terved ja üks etapp läbitud. Käisin kohvikust läbi ja liikusin oma ratta suunas, mille olevat kuller kohale toimetanud. Eemalt ratast märgates oli näha mingit kahtlast visuaali ja lähemale jõudes selgus, et raam on üsna pilbasteks. Minu carbon raamist oli saanud terasraam, keevitused siit-sealt lahti murdunud, üks toru kõver ja kõigele lisaks ulatuslikud värvikahjustused üle terve raami. Ma olin täiesti šokis ja vaatasin seda vanarauda päris mitu minutit enne kui korraldaja esindaja kohale kutsusin.
“Seda et, see peaks nagu minu ratas olema, aga tegemist on täiesti vale rattaga, lisaks on see sõiduks kõlbmatu, mida sellises olukorras teha?” tulistasin ühe jutiga välja.
Tšikk vaatas ratast põgusalt ja küsis: “Mis firma selle ratta kohale pidi tooma?”
“Minu teada oli see Matkakorraldaja OÜ,” vastasin.
Tšikk lappas oma tahvlis ringi ja vastus oli lühike: “Me fiksame selle ära, oota veits.”
Peale väikest pausi toodi mulle täiesti vinksvonks ratas, ainult, et see oli… täiesti roosat värvi. Vaatasin ratast, enda riietust – no ei klapi kokku. Siis hakkas koitma, võib-olla on midagi rohkem viltu läinud kui see katkine ratas. Ükskõik kuhu ma ka ei vaadanud, ma ei näinud mitte ühtegi teist meest, ainult naised. Hirm päris elus sõiduks kõlbmatu ratta osas muutus nii suureks, et uni läks ära ja tagasi enam ei tulnudki.
Aitäh, rotsad.