Pesa

Päikese viimased kiired vajusid üle suure taluhoovi. Seal kasvasid vanad õunapuud ja suured, hooldamata marjapõõsad. Aianurgas, kuhu inimesed harva sattusid, oli üks eriti tihedaks kasvanud mustsõstrapõõsas. Selle all peitus inimsilma eest peitu ehitatud pesa. Suur lehekuhi, natuke rohukõrsi, natuke sammalt ja mõned linnusuled. Ühe jämeda oksa all oli ava. Läbi selle ava sai siiliemme pessa sisse-välja jalutada.

Siil oli pesa ehitamisega palju vaeva näinud. Pesa oli ruumikas, kuiv, soe ja väga pehme. Siiliemme oli oma pesa asukohta valinud terve nädala. Käis ühest aianurgast teise, vaatas puuriida alla, erinevate põõsaste alla. Isegi ühe suure kännu leidis, aga seal ei tundunud turvaline. Varjulises kohas suur mustsõstrapõõsas tundus kõige parem koht olevat.

Jäänud mustsõstrapõõsale kindlaks, luuras ta veel kaks päeva põõsa lähedal. Pidi kindel olema, et keegi ei tule teda segama. Siis ühel õhtul hakkas kibekiire töö. Siit kuivad lehed, sealt rohukõrred, natuke kaugemalt sammalt. Võttis materjali oma väikeste hammaste vahele ja vedas põõsa alla. Saanud kuhja valmis, uuristas sinna käigu sisse ja surus hunnikut laiemaks, et sees ruumi oleks. Tal ei olnud ruumi väga palju vaja, ainult natukene. Siis vudis ta pehmemat materjali otsima. Leidis mõned linnusuled ja vooderdas nendega põranda. Maapinnalt õhkuv külm ei ole poegadele hea. Suled paigas, keerutas end oma uues kodus natuke ringi – see sai päris hea. Mis siis, et ehitamiseks kulus terve pikk öö ja natuke päeva ka. Ta tukastas pisut, käis toitu otsimas ning sõi kõhu korralikult täis.

Ta tundis, et tänane öö on eriline. Enne pimedat oli ta leidnud veel mõned linnusuled. Suled leidsid oma koha pesa põrandal, teiste sulgede peal ja kõrval.
“Nii mõnus ja pehme,” mõtles siil ja heitis magama.

Ta oli saanud õige pisut magada kui tundis kõhus liikumist. Sättis ennast natuke mugavamasse asendisse ja peale mõnetunnist pingutust oli tema seltsis 4 siilipoega. Siilipoeg on sündides väike nagu inimese pöial. Pisike ja pisut kõver, natuke ussikese moodi. Üks nendest siilidest oli preili, nimeks sai ta Sammu.

Sammu oli veidi roosa ja samas ka natuke halli värvi. Tema silmad olid kinni, kõrvu võis näha ainult väga tähelepanelikult vaadates. Sammul ei olnud mitte ühtegi okast, ainult pehme ja õrn nahk. Mitte ühtegi okast! Okkad on tal esimestel tundidel naha all peidus. Nii ei teinud Sammu emale haiget kui ta ema kõhust välja vupsas. Paari tunni möödudes tulid pehmed ja valget värvi okkad tema naha seest välja. Need ei tee haiget. Sammu on nagu väga väike roosa käsnake, valged mummud selja peal. Ei kuule ja ei näe, aga liigutab, sööb ja magab. Sammuga koos tuli ilmale ka tema 3 venda. Üks preili ja kolm poissi, aga kutsutakse siiski neid poegadeks.

Väiksed siilid nohisesid ema kõhu all. Seal oli hea soe, pehme ja nad said süüa. Sammu oli natuke väiksem ja poisid tõukasid teda kogu aeg eemale. Ema jälle aitas Sammu kõhu alla tagasi, et kõik söönuks saaksid. Sammu tundis ema suurt armastust ja nautis oma esimest söömaaega. Kui kõigil väikestel kõhud täis, jäid nad kohe magama. Esimene söömine oli väga väsitav. Ema jättis nad rahulikult oma kõhu alla sooja ja jäi ise ka magama.